Läbi aegade on lastel olnud täiskasvanute ees võrratu eelis. Lapsed ja noored oskavad näha ilu ja tunda rõõmu pealtnäha tühistes asjades. Olen nii mõnegi korra kuulnud inimesi kurtmas ning noorust meenutamas. Kõik olnud tollel ajal ilusam, muru rohelisem ja taevas sinisem. Kuidas ometi sinna aega tagasi pääseda? „Rayman Origins“ heidab meid mõneks tunniks just sellisesse kirevasse ja värviderohkesse võlumaailma, kus argimuredele kohta ei leidu ning võimaldab end just kui uuesti veidi nooremana tunda.
Vanemad Raymani seeria austajad peaksid meie kangelast teadma juba aegadest, kus maad ei olnud veel vallutanud marutaudis poolemeelsed jänesed. Miks otsustas Ubisoft kogu Raving Rabbidsi seeria üldse Raymaniga siduda ei oska ma öelda. Nimelt on esimene Raymani mäng, sünniaasta numbriga 1995, just samasugune „hullumeelse“ disainiga platvormer. Alles hilisematel aastatel liiguti edasi 3D pärusmaale. Nagu nimi „Origins“ ütleb on praegune mäng naasemine juurte ning kahemõõtmelisuse juurde.
Uuemate mängude puhul on viimasel ajal pahatihti nurisetud sisu ja „stoori“ üle - täpsemalt viimase puudumise või halva kvaliteedi pärast. Rayman on täiesti klassikaline ja stiilipuhas „platvormer“, kus põhirõhk on asetatud mängitavusele ja naudingule. Lugu on lihtne ning kergesti jälgitav. Kangelane päästab oma kodu pahade käest. Selleks tuleb kokku koguda kõik „Electoonid“, mis kujutavad endast pisikesi, naeratavaid energiakogumeid ning täidavad Raymani kodumaailma rõõmu ja värvidega. Õnnelik lõpp sõltub juba mängija näppude osavusest. Vastasteks on pätte ja kaabakaid nii vanematest osadest kui ka spetsiaalselt „Rayman Originsi“ jaoks disainitud tegelasi.
Esmapilgul veider ja „obskuurne“ mäng on kõike muud, kui väikese lapse soperdis. Pealtnäha kirevates toonides on kõik maailmad väga detailsed ning hoolikalt välja kujundatud. Iga asi on oma õigel kohal, midagi pole üle ega puudu. Fantaasia lend, mida kohtame erinevatel tasemetel, sunnib aeg-ajalt pulti käest asetama ning mõtlema: „Kes küll midagi sellist on disaininud?“ Kogu Raymani maailma sisse elamisele aitab kaasa ka väga omanäoline muusika ning väljamõeldud kohalik „kõnekeel“.
„Rayman Origins“ on üks nendest mängudest, mida saab läbida mitut moodi. Mängu raskustase on sobilik kasvõi väga noortele kasutajatele, kuid ei jäta igavlema ka kogenenumat „platvormeri“ austajat. Maailmadest võib kiiruga läbi joosta, aga võib ka proovida kätte saada kõik peidetud aarded ning üles leida kõik salapaigad. Õige arvu „Electoonide“ kogumise järel avaneb paiku, kuhu muidu juurdepääs puudub. Mäng lisab veel pisut väljakutset, kui võtad endaga ühes sõbrad ning proovid 4 mängija koosmängu režiimi. Seda siis klassikaliselt nagu vanasti, mitte üle interneti vaid lokaalselt ühe telekaekraani ees. Interneti tugi on mängul vaid edetabelite ning tulemuste näitamiseks. Ja miks mitte teha seda suurema snäkivaagna ja mõne karastusjoogiga? „Rayman Originsi“ juhtimis süsteem on piisavalt lihtne, et saada kiiresti selgeks ka inimestele, kes muidu suuremad mängurid ei ole. Ongi jälle hea põhjus sõpru külla kutsuda.
Artikli autor: Jan Pillav
Platvorm: Xbox 360, PlayStation 3, Nintendo Wii