d Kirjuta meile

651 2222   E-P 9-21:00

Mängutuvustus: Far Cry 3

Telli Far Cry 3 e-poest



Esimene Far Cry ilmus aastal 2004 ning tuli pea et tühjast kohast. Tegu oli ajaga, mil kõik arvutimängude vastu huvi tundvad inimesed ootasid eelkõige Half-Life 2e ja Doom 3e ilmumist, ent siis püüdis nende pilku Cryteki tulistamismäng, mis pakkus nii silmailu kena graafika näol kui ka erakordselt suure  troopilise saare, kus mängija võis vabalt ringi liikuda ning läheneda peaaegu igale situatsioonile nii kuidas heaks arvas. Kolm aastat hiljem ilmus mängule otsene järg, ent kahe mängu vahele jäävasse aega jääb terve ports spin-off mänge kodukonsoolidele (ning üks eepiliselt halb Uwe Bolli film). Nii järje kui ka spin-offide tegijaks ei olnud aga enam Crytek, vaid üle võttis mängude väljaandja Ubisoft. Seekord ei võtnud mäng aset enam üksiku saare džunglis, vaid pigem vastupidi - mängija viidi Aafrika savannidesse, mille avastamisel tuli olla ettevaatlik, sest lisaks füüsilistele vaenlastele varitses mängijat ka näiteks malaaria. Kuigi tegemist oli täiesti normaalse mänguga, ei saatnud teda selline edu kui esimest ning paariks aastaks jäi Far Cry unarusse. Aastal 2010 vaatasin E3 ülekannet, kui Ubisofti esitluse ajal hakati näitama mängu, mis justkui meenutas mulle midagi. Mõtlesin omaette, et "see näeb välja nagu Far Cry..." Paar minutit hiljem tuli välja, et mul oli õigus - välja kuulutati Far Cry 3 ning kaks aastat hiljem nägi ta ka ilmavalgust.
 
 
Seekord viiakse tegevus taaskord tagasi džunglisse, Kamp noori satuvad nimeta saarele, kus peale langevarjuhüpet satuvad nad piraatide küüsi, kes otsustavad nende eest lunaraha küsida ning seejärel orjadena maha müüa. Kaks meest, Jason Brody ning tema vend Grant, suudavad põgeneda, ent enne vabadusse jõudmist sureb Grant läbi piraatide pealiku, Vaasi käe läbi. Jason põgeneb, saades abi saare põlisasukate Rakyat'tide hulka kuuluvalt Denniselt. Seejärel aga algab Jasoni seiklus, mille eesmärgiks on oma sõbrad päästa ning saarelt põgeneda, samal ajal ulatades ka abikäe kohalikele, aidates saart piraatide käest vabastada. Loo käigus on võimalik näha Jasoni muutumist rikkast ärahellitatud jõmpsikast külmavereliseks mõrtsukaks, ent sellist sügavust ning hullumeelsust nagu eelnevalt lubati ma väga ei täheldanud. Ometigi on lugu hea ning üpriski huvitava lõpuga, mis siiski selle hullumeelsuse alatooni loole tagasi toob.
 
 
Saar, või kui täpsem olla siis kaks saart, on värviküllased, lopsaka taimestikuga ning mis kõige tähtsam, kihamas elust. Olgu selleks siis kohalikud väiksed külad, piraatide poolt asustatud tugipostid, erinevaid loomi täis metsaalused või veekogud, mida asustavad krokodillid, haid ja kilpkonnad. Kõiki inimesest madalamaid elusvorme on võimalik tappa ning paljude puhul on see ka kasulik ja vajalik, sest jahipidamine on üpriski elulise tähtsusega. Tapetud loomade nahkadest saab endale meisterdada erinevaid asju - suuremaid relvavöösid, mahukamaid rahakotte, suuremaid seljakotte ja muud säärast, mis loo edenedes kindlasti kasuks tulevad.Samuti tuleb kasuks erinevate taimete korjamine, sest nende abil saab kokku keeta erinevaid medikamente - taaskord saarel ellujäämiseks üsnagi kasulikud abivahendid. Peale jahtimise on ka veel üks teine mänguliselt tähtis element, milleks on raadiomastide vabastamine piraatide segajate mõju alt - selle tegemine omakorda näitab kaardil uusi kohti, sarnaselt teisele Ubisofti mängule, milleks on Assassin's Creed. Vastava mänguseeriaga on väiksemaid ühiseid jooni teisigi ning nende avastamine on taaskord üks omamoodi lõbus (ent mittevajalik) tegevus.
 
 
 Tohutult meeldis mängu dünaamilisus ja elus loodus - nii mõnelgi korral juhtus selline tore juhus, et kui olin parasjagu vaenlaste tugiposti vahetus läheduses ja pidasin plaani kuidas seda rünnata, lonkis nende laagrisse üksik tiiger, kes enne oma koletut surma paar vaenlast maha nottis (vahel laagrites leitavad puuri pistetud elajad on juba teine teema). See muutis saare kuidagi usutavamaks ning isegi kui mõnikord otsustasid samad loomad hoopis minust tükki haugata, siis oli see seda väärt, sest see näitas et asjad ei ole ette kirjutatud nagu exceli failis, vaid et kõik on võimalik. Läbi džungli jalutada ei ole alati ohutu, sest kallale võivad tungida igasugused elajad. Õnneks on olemas nii fast traveli võimalus, kui ka piisavas koguses erinevaid sõidukeid, alustades autodega ja lõpetades deltaplaaniga. Sõidukite juhitavus on hea ning nendega ringisõitmine on väga mõnus tegevus.
 
 
Mängija kasutada on üpriski suur arsenal erinevate relvade näol, mida on võimalik osta, ent mõnes mõttes on see kasutu tegevus, sest raadiomastide vabastamisega saab suurem osa relvi poest endale täiesti tasuta soetada. Erinevaid relvi on üpriski viisakas koguses ning esimest korda kui kätte sai võetud leegiheitja, oli nii minu kui ka Jasoni näol suur naeratus - põldude põlema panemisega tekkinud tunne oli ülev. Relvadele saab külge pookida ka lisaseadmeid, nagu näiteks erinevad sihikud või suuremad salved ning samuti on võimalik muuta relva visuaalset välimust. Nagu viimasel ajal paljudes tulistamismängudes kombeks on ka siin mängus võimalik kogemuspunkte teenida ning nende eest lahti lukustada uusi võimeid, olgu selleks siis eluriba suurendamine ühe pügala võrra või erinevate relvatüüpide käsitluse parandamine. Erinevate võimete olemasolu registreeritakse Jasoni vasakule käele tätoveeringuga - iga kord kui mängija saab uue võime, saab Jason uue tüki tätoveeringust ning mängu lõpuks on terve tema käsi tindiga kaetud.
 
 
Nagu juba öeldud, siis saarel on palju teha - lisaks hästi kirjutatud tegelastega sisustatud põhiloole, jahtimisele, tugipostide ja raadiomastide vabastamisele on olemas veel väiksed kõrvalmissioonid, võidusõidud, pokker, noaviskamine ja palju muud säärast. Terve saar on täis erinevaid kogutavaid esemeid, mille jahtimine ei ole nii tüütu nagu arvata võiks. Kel aga üksikmängust vähe jääb (mänguaeg jäi endal kuskil 20 ja 25 tunni vahele, sealhulgas jäi tegemata nii mõnigi kõrvalmissioon), siis pakutakse ka mitmikmängu ning eraldiseisva looga co-op missioone. Mitmikmäng tundub olevat paketi kõige nõrgem osa, sest kuigi probleeme tal tegelikult ei ole, ei paku ta siiski piisavalt palju uut ja huvitavat, et seda ka paari kuu pärast ikka veel mängida. Co-op jääb samuti üksikmängule alla, sest sedapuhku ei ole enam vabadust ning levelid on enamjaolt sirgjoonelised koridorid. Sellega kaasnev lugu ei ole teab mis haarav,tegelased on suhteliselt ebameeldivad kujud ning missioonid üldiselt ühest punktist teise jõudmine, ühe punkti kaitsmine, asjade kandmine ning muud säärast. Samas on ta aga üpriski lõbus ning mõnus mängitavus kaalub kõik puudused üle.
 
 
Mängu visuaalne külg on meeldiv - nagu juba mainitud sai, siis mulle meeldis kui värviline ja elav terve maailm välja näeb, see on mõnus vaheldus erinevatele pruuni karva sõjamängudele. Muidugi, suure vaba maailmaga kaasnevad mõningad graafikalised puudujäägid ning vead. Päris mitu korda jäid granaadid peale viskamist maapinna lähedale pöörlema ning ei kavatsenudki plahvatada. Mõni teine kord, kui mõni lagendik põlema läks ning pärast kustus, olid mõned puud või põõsad ikka veel hõõgumas, isegi kui põlengust oli vihm üle käinud. Mingil imelikul kombel oli aga kõige rohkem visuaalseid häireid just co-opis, kus vahel kadusid relvad käest või muutusid nähtamatuks. Selle vastu aitas korraks teise relva vahetamine, ent siiski - halb ja lubamatu viga.
 
 
Muidugi, miinusena võiks välja tuua vastaste kõikuva intelligentsi. Mängus esines missioone, kus hiilimine oli kohustuslikus korras ning nendel hetkedel tundusid vaenlased olevat tunduvalt lollimad kui tavalisemalt. Mõnikord olid neil aga kullipilgud ning tavasõdurid märkasid mind künka otsas põõsas piilumas ka enam kui saja meetri pealt. Õnneks olid need hetked pigem erand kui et reegel. Aga räägime muusikast - oh see võrratu muusika. Mõnusad põlisasukate trummipõrinad ja rütmid, korrektselt kasutatud reggaesugemetega  dubstepi ja hiphopi lood, sekka natuke veidrat semi-popmuusikat...muusika on meeldejääv ning sobib pea et alati olukorraga. Juba eelnevalt mainitud leegiheitjagamissiooni tegi taustal paukuv muusikapala palju paremaks ning see stseen on minu jaoks kindlasti üks mäletamisväärsemaid hetki selle aasta mängude voolus. Või miks ka mitte eelevate aastate. Häälenäitlemine on väga hea, kõik põhitegelased tunduvad usutavana siirana. Kahjuks ei saa sama öelda NPCde kohta - piraatide tugipostide lähedal luurates võib kuulda kuidas iga teine neist on saanud suguhaiguse, sest "kusemine on põletavalt valus ning oleks pidanud ikka kondoomi kasutama." Liitlastest rakyatid aga tulevad ja räägivad kuidas ma peaks ikka seda teadetetahvlit uurima ja seal leiduvaid missioone tegema.
 
 
Kuidas aga seda kõike kokku võtta? Vastus on lihtne - kui jagaksin punkte, siis kindel maksimum ning sajaprotsendiline soovitus veel takkajärgi, sest pean tunnistama, et ma armastan seda mängu ning võib olla nautisin seda isegi rohkem kui mistahes muud mängu sel aastal. 
 

Telli Far Cry 3 e-poest

Mängumaania blogi

  • Vältige roppusi ja solvavaid repliike
  • Mitte avaldada E-posti aadresse, telefoninumbreid ega sisestada URL'e
  • Mitte avaldada teavet teistest ettevõtetest ja veebisaitidest
  • Mitte soovitada klientidele mujalt osta

Lisa arvustus

CAPTCHA
Sisesta kontrollkood

Salvesta

Kommentaar

  • HDGamerHD13

    24.10.2013 15:56


    Parim seiklusmäng mida mänginud. Minu isiklik lemmik mäng. Soovitan kõigile

  • asdasd

    02.10.2013 19:34


    hea mäng

Euronics soovitab