d Kirjuta meile

651 2222   E-P 9-21:00

Mängututvustus: Sleeping Dogs PC / PS3 / X360



Magavate koerte tee algusest lõpp-punktini on üpriski huvitav, pisut konarlik, kuid siiski õnneliku lõpuga. Väidetavalt algas tema elutee täiesti uue mänguna, kusagil keskel aga otsustati Activisionis, et tegelikult oleks see täiesti arvestatav jätk True Crime seeriale, ning True Crime: Hong Kong oli sündinud, või vähemalt oli ta valmimisjärgus. Siis aga hakkas kivi liiga kiirelt veerema, nõudes liigselt raha ja ressursse, mille tõttu Activision otsustas kogu asja kuradile saata ning nii juhtuski, et True Crime: Hong Kong lükati kuhugi sahtlisse peitu. Seda kõike nägi aga pealt Square Enix, kes otsustas taskupõhjast dollarid kokku kraapida, need Activisonile ulatada, ja siis sahtlipõhjas asuva mängu riismed endale ostis. Kuna aga mänguga ei tulnud kaasa nime, siis sai mäng endale uue - Sleeping Dogs. Sellega sai aga ring taaskord täis, sest mäng, mis oli olnud alguses täiesti uus ja värske, oli seda taaskord. Ning parem ongi, sest kui aus olla, siis oleks ma True Crime: Hong Kongi tõenäoliselt ostmata jätnud.



Mängu peategelseks on Wei Shen, Hong Kongi politseiameti detektiiv, kes on oma salamissiooni käigus imbunud kohaliku triaadijõugu Sun On Yee ridadesse, eesmärgiga jõuk tänavatelt eemaldada. Loomulikult ei ole asi aga nii lihtne, Wei Shen seisab vastamisi dilemmaga - kas jääda ustavaks oma missioonile ning kaheldava moraaliga ülemusele või lapsepõlvesõpradest jõugukaaslastele. Huvitaval kombel jäetakse nii mõneski kohas situatsioon umbmääraseks, jättes mängijale piisavalt tõlgendamisruumi ning võimaluse ettekujutus luua temale meeldivast situatsioonist. Isiklik näide - peale põhiloo lõpetamist järelejäänud kõrvalmissioone täites meeldis mulle mõelda, et kuigi jätkuvalt politsei ridades, oli Wei südames eriline koht oma triaadisõprade jaoks ning vastupidi, mis võimaldas tal jätkata nende heaks väiksemate tööde tegemist. Muidugi, kui fantaasiat mitte kasutada, võib kõrvalmissioonide sooritamine peale põhiloo lõppu tunduda pisut eemaletõukav ning eelnevalt väljakujunenud pilti lõhkuv. Põhilugu ise laenab Hollywoodist klišeesid, kuid tehes seda stiilselt ning edukalt, visates tee peal mängijale hambusse ka mõne paraja pöörde.



Suvekuude mängupõua ajal turule tulnud Sleeping Dogs paistab oma ilmumisaja tõttu eriti säravalt silma, kuid julgen oletada, et ka tihedamal hooajal oleks ta suhteliselt esirinnas, sest tegemist on väga hea mänguga. Kolmanda isiku vaates seiklusmäng nö. vabas maailmas ei kõla just kõige originaalsemalt, ning olgem ausad, nii mõningate mängitavuselementidega tehakse pisukest laenamistööd, kuid laenatud on headelt mängudelt ning kokkusegatud kompott on enam kui õnnestunud. Oma žanri tippu liigitatud GTA seeriaga võib tõmmata mitmeid paralleele, valem on teada ja tuntud - põhimissioonid, kõrvalmissioonid, suvaliselt ilmuvad sündmused, palju võimalusi vaba aja veetmiseks, sarnane navigatsioonisüsteem ja veel muud säärast. Kuigi ühel hetkel mängus ka relv pikhu pistetakse, on suurem rõhk pandud kaklemise peale (mis on loos ka ilusasti ära põhjendatud). Kaklussüsteem meenutab üpris palju viimastest Batmani mängudest tuttavaks saanud lihtsate kombode ehitamist, kus peamine rõhuasetus on vastaste löökide õigeaegne blokeerimine ning eputavad lõpulöögid. Pean siinkohal tunnistama, et vähemalt alguses oli minul kaklemisega probleeme - asi tundus kuidagi puine ning samasugust "voolavust" nagu seda oli Batmanil, siin mängus ei kohta. Ilmselt võtab süsteemiga harjumine pisut aega, sest mängu teises pooles olid mured ununenud ning vastaseid langes igasse suunda justkui ma oleksin olnud Jackie Chan.



Tähtsal kohal on ka parkour, mis on oma olemuselt väga lihtne, kuid samas ka väga mõnus vahend kiirelt takistuste ületamiseks. Samas on see ka pisut naljakas; kui Hollywoodi märulifilmidest on paljudele tuntuks saanud fakt, mille kohaselt kõik hiinlased oskavad kung-fu'd, siis siin mängus oskavad kõik parkourida. Võib olla ei ole Hong Kongi kitsastel tänavatel millegagi tegeleda, seega võib iga kõhukas keskealine kiilanev härrasmees treenitud lihaselise noore mehe eest ära joosta. Magavad Koerad sisaldavad endas ka vähesel määral rollimängude elemente, nimelt jagatakse iga missiooni või kõrvalmissiooni eest kogemuspunkte. Kogemuspunktid on jaotatud mitmetesse erinevatesse kategooriatesse, arenevad nii Wei politseinikuvõimed, triaadilase oskused kui ka üleüldine "maine." Samuti on terve Hong Kong täis igasuguseid avastamisväärt asju nagu rahalaekad, tervisepühamud, mis pikendavad Wei eluiga ning Wei tuttava võitluskunstide instruktori varastatud kujud, mille tagastamisel õpetatakse Weile uusi kombosid. Lisaks kõigele muule on Weil võimalus külastada karaookebaare, panustada kukevõitlustele, osta teenitud raha eest autosid või riideid, mängida mahjongpokkerit või käia kohtingutel. Viimasena nimetatud element on taaskord tuttav GTA seeriast, kuid siin tundub asi kuidagi pealiskaudsena - vii tütarlaps ühe korra välja ning sinu kaardile tekivad kogutavate esemete asukohad. Seejärel võta ette järgmine tütarlaps ning korda protsessi. Siin lähevad kaotsi mitmed huvitavad tegelased, kellega edasine kohtumine on võimatu ning see on kurb.



Mängu visuaalne külg on üsna kena. Siin ja seal võib ette tulla puudujääke, seda eelkõige suvaliste NPCde väljanägemises (üks preili, kes minu korteri ukse taga sõbrannaga vestles, omas kohati kandilisi kaenlaauke) ning mootorrattaga tagurdades hakkas ekraan mõnikord pisut tõmblema. Muidugi ei saa mainimatta jätta juhust, mil läksin keset merd asuvale kodukootud gängsterikasiinosse mängima ning silma jäi ilmselgelt vigane HTML-koodi jupike. See pani küll kulmu kergitama ning tahes-tahtmata tekkis küsimus, et kuidas selline asi märkamata jäi. Kui nendest puudustest aga mööda vaadata, tuleb esile Magavate Koerte tõeline ilu. Hong Kong on kirev, täis värve ja isikupära. Mängu kaart on piisavalt suur, et avastamisrõõmu pakkuda, samas aga ka vajalikul määral kompaktne, et mitte ära eksida. Humoorikal kombel oli esialgu vasakpoolse liiklusega harjumine raske, sest videomängu loogika väitis vastupidist - olen ma ju aastaid sõitnud paremal, seda nii GTA's, LA Noire's, Mafia II's ja mujal. Audiovisuaalne külg on täiesti korralik, kaasatud on igasuguse kaliibriga staare, kuigi näiteks Emma Stone'i kasutamine kõrvalrolli tarbeks tundus raiskamisena. Tüüpiliselt vastavale žanrile on ka siin mängija kasutada/kuulata mitmed erinevad raadiojaamad, kuid siinkohal ei ole tegemist mitte millegi meeldejäävaga.



Sleeping Dogs ei ole eriti raske mäng. Kuigi endal õnnestus surra ikka päris paras ports kordi, siis üldiselt olid need põhjustatud enda rumalusest ning pärit ajast, mil veel tutvusin kaklussüsteemiga. Kuidas kommenteerida aga mängu pikkust, sest tänapäeval on ju inimestel erinevad ootused? Endal kulus põhiloo läbimiseks umbes 10-12 tunni jagu, praeguseks hetkeks on aga mänguga koos veedetud üle 25 tunni ning ikka veel on mul nii mõndagi linnas teha ja avastada, et püüelda sajaprotsendilise läbimise poole. Miski selle mängu juures hoiab mind kinni. Suutsin pisikestest vigadest mööda vaadata ning avastasin enda jaoks ühe suurepärase mängu, mida vähemalt mina pean oma žanri tippu kuuluvaks. Kui ülalolev tekst või muud infoallikad kasvõi väheselgi määral huvi selle mängu vastu tekitanud on, siis tuleks see kohe kindlasti järgi proovida.

Teksti autor: Sten Kohlmann (Mängumaania blogi)

  • Vältige roppusi ja solvavaid repliike
  • Mitte avaldada E-posti aadresse, telefoninumbreid ega sisestada URL'e
  • Mitte avaldada teavet teistest ettevõtetest ja veebisaitidest
  • Mitte soovitada klientidele mujalt osta

Lisa arvustus

CAPTCHA
Sisesta kontrollkood

Salvesta

Kommentaar