Uudised

Mäletan, et väikese poisina soovisin saada detektiiviks. Juba ainuüksi minu klassis oli veel nii mõnigi, kes unistas kuritegude lahendamisest, tulistamistest, taga-ajamistest ja actionist, mis selle ameti juurde käib. Nüüd aastaid hiljem, olles valinud hoopis teise töö, on mul hea meel, et „Team Bondi“ käsikäes „Rockstar Game“'iga on aidanud mul lapsepõlve unistusele paar sammu lähemale astuda. Seda siis „LA Noire“ nimelise mängu abil.



„LA Noire“ viib mängija neljakümnendate lõpupoolsesse Californiasse, täpsemalt Los Angeles'i. Tegu on väga stiilipuhta ajastukäsitlusega. Läbi audio-visuaalse pildi kannab ta endas edasi tolleaegset jazz muusika-, narkootikumide- ning kuritegevuse maailma. Sinu kehastatav on Cole Phelps'i nimeline politseinik, kelle karjäär on sõna otseses mõttes, mängija kätes. Pead sõitma erinevatele kuritöö paikadele, otsima vihjeid, kuulama üle kahtlusaluseid, rääkima pealtnägijatega ning vahel isegi oma ametirelva kasutama. Kõik „Grand Theft Auto“ austajad peavad siin väikese pettumuse osaliseks saama. Mängu motoorika ning juhitavus on küll eelnimetatud seeriale väga omane, kuid tulistamist ning actionit on kõvasti vähem. Pigem on „LA Noire“ segu, mõnest vanemast point and click adventure'ist ja suurte dialoogidega „Mass Effect'ist“. Paugutamist ja tagaajamist leidub, kuid mäng on rohkem üles ehitatud asitõendite kogumisele ning ülekuulamisele. Enne küsid küsimusi ja siis tulistad, mitte vastupidi.



Sinu suu ütleb „Ei“, aga su silmad ütlevad „Jah“.
Raamatut ei tohiks hinnata tema kaane järgi, aga „LA Noire“ lükkab selle väite ümber. Emotsioonide ning näoilmete lugemine on ülimalt tähtis. Siin on mängutegijad väga suure sammu astunud ning kasutanud karakterite loomisel elusaid näitlejaid. Pingutus on end ära tasunud ning seetõttu võimegi näha erakordselt detailselt ning elutruusid karaktereid. Mitte ükski pahategija ei suuda tuima „pokkerinäoga“ istuda, kui korrakaitsja talle suunavaid küsimusi esitab. Kes muigab, kes vaatab kõrvale või lihtsalt niheleb ja hõõrub käsi. Mängus on ühe valikuna kasutatav ka sisetunne. Viimane annab vihjeid, kas küsitletav valetab või räägib tõtt. Kuid see võimalus tekib alles peale mõningast „leveldamist“. Enamus aega pead siiski ise otsustama, kas sinu vastas olev tegelane on saanud hakkama mõne väiksema kelmusega või on tegu kõrgema otsa kurikaelaga.



Mängule teeb au tema detailide rohkus. Olles kuritöö paigal saab uurija Phelps vaadelda ning üles korjata peaaegu kõike. Siin peab juba mängija ise otsustama millised esemed on juhtumiga otseselt seotud ning mille kõrvalise võib niisama vedelema jätta. Olles täiesti rappa jooksund, aitab vahel ka paariline sind mõne vihjega. Siin aga kohtame esimest tagasilööki „LA Noire“ juures. Tänu oma keerukusele ning süvenemist nõudvale sisule ei ole tegu mänguga, mille võib veerand tunniks käima panna ning mööda linna natukene ringi vaadata. Muidugi on olemas võimalus autoga patrullida ning tänavatelt kuritegevust otsida, aga väga palju rahuldust see just ei anna ning muutub üpris kiiresti suvaliseks „leveldamiseks“.


Harjutamine teeb harjutajaks.
Esimestesse juhtumitesses on sisse programmeeritud nii öelda õpetavad vihjed, mis annavad mängijale päris hea ülevaate mängu võimalustest ning motoorikast. Sealjuures muutumata ise selgelt aimatavateks õpetusleveliteks vaid olles väga loomulik mängu osa. Mida aga aeg edasi, seda vähemaks hakkab juhtnööre jääma ja sündmuspaiku ning asitõendeid tuleb juurde. Samuti peab mängija arendama enda inimeste lugemise oskust. Ükski kurjur ei taha vabatahtlikult vangi minna ning viimane asi, mida uurija Phelps tahab, on süütu mehe trellide taha sattumine.



Oma mahuka sisu tõttu nõuab „LA Noire“ kolmele plaadi jagu ruumi. Plaatide vahetus toimub jooksvalt mängu kulgedes. Muidugi saab terve mängu ka kohe kõvakettale installida, kuid siis tuleb varuda ka tavapärasest suurem vaba ruum.


Hoolimata heast esitlusest, atmosfäärist ja mängitavusest on märgata palju repetatiivsust. Põnevust püütakse küll hoida kuni lõpuni täis kraadidel. Lahendatud kuritööde vahele on lisatud ka pilte uurija Phelps'i minevikust, mis peaks mängule sügavust andma. Siiski on iga uue toimiku kallale asudes tunne nagu sa oleksid kinni „Lõputus küünlapäevas“. Hommikul boss karjub su peale, siis asud juhtlõngu otsima ning lõpetad oma õhtu jazziklubis. Igal juhtumil on mitu võimalikku lahenduskäiku ning kõiki toimikuid saab uuesti mängida. Mängu lõpptulemust see aga kahjuks ei muuda ning mitmekordne läbimängimine on pigem oma lõbuks. Siiski on mängu „stoori“ piisavalt tugev, et mängijat oma maailmas, vähemalt ühe läbimängu jagu, kinni hoida.

Vaadates pisematest möödalaskmistest kõrvale on „LA Noire“ midagi uut ja värskendavat. Mäng võib sind haarata tundideks oma sügavustesse nagu hea raamat või hea film.

Artikli autor: Jan Pillav