Meil kõigil on kodus üha rohkem erinevat meediasisu: muusikat, videofaile ja fotosid. Mugav on hoida kõike seda ühes kohas koos ja hea oleks kui kõige selle tarbimiseks ei peaks põletama plaate või raiskama aega mälupulgale kopeerimisega.
Vaatame, mil moel edastada meedia telerisse või meediapleierisse...
Lihtsaim viis - ühenda arvuti ja teler omavahel juhtmega.
Sõltuvalt teleri ja arvuti mudelist kasutatakse erinevaid ühendusstandardeid.
Kineskoopteleri puhul on ühendusmeetodiks SCART, RCA või S-Video. Vanematel arvutitel on harilikult olemas S-Video väljund, mis ühendatakse teleri SCART, RCA, või S-Video sisendiga.
Heli edastamiseks tuleb kasutada eraldi lisakaablit. S-Video ei võimalda edastada HD-kvaliteedis videosignaali.
Enamikul arvutitel ning paljudel LCD- ja plasmateleritel on monitori- ehk VGA pesa. VGA võimaldab edastada kvaliteetset videosignaali, kuid heli edastamiseks tuleb ühendada eraldi helikaabel.
Uutel arvutitel on tihti HDMI väljund ja kõigil tänapäevastel teleritel on olemas HDMI sisend.HDMI võimaldab edastada eriti kvaliteetset digitaalset HD videosignaali ja sama kaabli kaudu ka erinevates formaatides digitaalset heli.
Sellise ühendusviisi puhul toimib teler monitorina, meedia esitus aga käib ikkagi arvuti kaudu. Selline ühendusmeetod sobib hästi ajutiseks kasutamiseks kuid ei ole mugav pidevaks kasutmiseks.
Tulevik - juhtmeta HDMI
Uus ja kiirelt arenev standard - juhtmeta HDMI (WiDi) võimaldab edastada kvaliteetset HD video- ja helisignaali arvutist telerisse üle õhu.
Hetkel on WiDi saatjad sisse ehitatud vaid üksikutesse kallimatesse arvutimudelitesse, vastuvõtjad käivad eraldi karbina teleri külge.
Vastuvõtjad on praegu veel suhteliselt kallid ning nende valik on piiratud.
WiDi standard areneb aga kiirelt ning ilmselt juba lähima paari aasta pärast on WiDi saatja sisse ehitatud enamusele sülearvutitele ning vastuvõtja sisse ehitatud paljudesse teleritesse.
Võrgupõhine voogedastus ehk streaming
Kõige mugavamad ja järjest rohkem populaarsust koguvad meedia edastuse meetodid on erinevad võrgupõhise voogedastuse standardid.
Voogedastust saab kasutada nii võrgukaabli kui WiFi kaudu, silmas tuleks pidada vaid seda et väga suure mahuga HD formaadis video edastamiseks võib WiFi kohati aeglaseks jääda.
Sisupõhine voogedastus
Selle kategooria alla kuuluvad 3 keerulise nimega standardit: UPnP, DLNA ja Apple AirPlay.
Kõik need kolm tehnoloogiat on tegelikult tehniliselt üsna sarnased:
DLNA põhineb tegelikult UPnP AV standardil, kuid omab täpsemaid reegleid. Enamasti suudavad UPnP AV toega meediamängijad edukalt suhelda DLNA serveritega ja vastupidi, hoolimata DLNA sertifikaadi puudumisest. DLNA on praeguseks väga levinud standard ja seda toetavaid seadmeid tuleb väga kiiresti juurde.
Kui sul on kodus DLNAd toetav teler, mängukonsool või meediapleier tuleks arvutisse paigaldada DLNA-meediaserver. Erinevaid servereid on saadaval palju, nii Windowsile, Mac OS-ile kui ka Linuxile. DLNA-serverid erinevad ka selle poolest, milliseid failivorminguid nad ära tunnevad ja kasutada oskavad. Lihtsam server, nagu Windows 7-ga kaasa tuleva Windows Media Player 12 server, tunnistab ainult neid formaate, mida WMP12 ise vaikimisi mängib. Võimalusterohkemad serverid toetavad enamikku levinud vorminguid, kuid .iso ja väliste subtiitrite tugi on ainult väga üksikutel. On olemas nii tasuta kui ka tasulisi versioone, võimalused on erinevad, kuid põhifunktsioon on kõigil sarnane.
Põhiliseks probleemiks on see, et mängivad seadmed on väga erinevate võimaluste ja jõudlusega: teleritest ja mängukonsoolidest nutitelefonide ja tahvelarvutiteni. Loomulikult ei suuda näiteks väikesed taskuseadmed mängida HD-videot. Siinkohal tuleb appi paremate serverite oskus automaatselt tuvastada, millist vormingut mängiv seade tegelikult toetab, ja lennult muundada fail toetatud vormingusse. Selline muundamine toob küll eriti video puhul tihti kaasa väikese kvaliteedilanguse, kuid see harilikult väga ei häiri. Heaks näiteks on populaarne mängukonsool Sony Playstation 3, mis on igati võimekas seade, kuid ei toeta mitmeid populaarseid vorminguid, nagu näiteks FLAC ja MKV.
Siin tuleb appi selline DLNA-server mis suudab meedia lennult toetatud formaati muundada. Populaarsed vabavaralised DLNA meediaserverid on PS3 Media Server ja Serviio.
Apple AirPlay on uus asi juhtmeta meediaedastuse maailmas. Hetkel oskab AirPlay edastada ainult heli ja väga piiratult videot, kuid ilmselt näeme siin varsti laiemate võimaluste tekkimist. Airplay töötab ainult Apple’i seadmetel ja Apple’i seadmete ning Apple poolt heaks kiidetud kolmandate tootjate vahel. Nagu Apple’i lahenduste puhul kombeks, on Airplay’d väga lihtne kasutada, see ei vaja mingit seadistamist ja töötab ühe nupuvajutusega. AirPlay toega seadmete valik laieneb väga kiiresti.
Failisüsteemipõhine voogedastus
Kõigil levinud operatsioonisüsteemidel on olemas oma failide üle võrgu jagamise protokoll:
Windowsil SMB, Linuxil NFS ja Macil AFP. AFP jätame siin kõrvale, kuna seda toetavaid seadmeid on väga vähe ja Mac OS tunneb ka SMBd ja NFSi. SMB ja NFS on tegelikult mõeldud arvutite vahel kasutamiseks, seetõttu ei toeta neid harilikult telerid ja mängukonsoolid.
Küll aga toetavad SMBd praktilised kõik eraldiseisvad võrgutoega meediapleierid, paljud neist toetavad ka NFSi.
Erinevalt DLNAst ei pea SMB ja NFSi puhul installima eraldi servereid, piisab kui kaustad, kus meediafailid asuvad, teistele seadmetele välja jagada ehk nähtavaks teha. Samuti pole vaja muretseda serveripoolse vormingutoe pärast. Nähtavaks muutuvad kõik jagatud kaustas asuvad failid, edasi sõltub ainult mängivast seadmest, milliseid vorminguid see toetab. SMB puhul on probleemiks veidi keerulisem seadistamine, samuti Windows Vista ja 7 üsna paranoilised turvaseaded. Enamik meediapleiereid põhinevad Linuxil ja kasutavad tarkvara väikse mahu ja väiksema tarbitava jõudluse huvides vanemaid Linuxi versioone mis harilikult ei ühildu Windowsi uuenenud vaikimisi turvanõuetega. Seetõttu vajab SMB seadistamine tihti üsna sügavale Windowsi seadetesse süvenemist ja võib olla päris keeruline.
NFS on veidi kiirem kui SMB, sobib paremini üle WiFi HD-video edastamiseks, kuid seadmeid, mis toetavad NFSi, on tunduvalt vähem kui SMBd toetavaid seadmeid. Samuti on vaikimisi NFSi tugi ainult Linuxil ja MAC OS-il, Windowsile tuleb paigaldada eraldi NFSi server. SMB eeliseks DLNA ees on turvalisus. Kui DLNA kiirgab valimatult kogu jagatud meedia välja kõigile seadmetele ja enamasti ei küsi DLNA server kasutajalt isegi luba mängijal serveriga ühenduda, vaid teeb seda automaatselt (väidetavalt lihtsuse huvides), siis SMB võimaldab igale kaustale eraldi kasutajanime- ja salasõnapõhiselt ligipääsu piirata.
Kokkuvõtteks - Millist meetodit eelistada?
Juhul kui Teil on kaasaegne mängukonsool - Xbox360 või Sony Playstation 3 või DLNA toega teler; Blu-ray mängija või kodukinosüsteem, tuleks arvutisse paigaldada DLNA-server.
Kui kasutate teleriga ühendatud eraldiseisvat meediapleierit, on mõistlik kasutada SMB-d.
Juhul kui soovite arvutit teleriga ühendada vaid korraks, sobib hästi ka tavaline VGA või HDMI kaabel.